rik Ernits võttis 1998. aastal oma E spordikoti, ladus selle asju täis ja läks Tal l inna–Narva maanteele Kohtla-Järve risti hääletama. Nii algas tema teekond kodukohast Kohtla-Järvelt Tallinna Tehnikaülikooli transporditehnikat õppima. Ta pühendus täielikult õpingutele ja oli oma kursusel üks kolmest, kes nominaalajaga toona veel nelja-aastase bakalaureuseõppe lõpetas. Seejärel omandas ta samal erialal magistrikraadi ja läks edasi doktorantuuri, mis jäi siiski lõpetamata. „Eks selle pooleli- jätmise taga olid erinevad asjaolud. Täis- koormusega töö kõrvalt rahvusvahelistes ajakirjades teadusartikleid avaldada käis mul le i lmselt l ihtsalt üle jõu. Natuke frustratsiooni tekitas ka avaldamise lõputu kestus ja kaasnevad formaalsused,“ selgitab Ernits. Praktikast sai töökoht Kooliajal sattus Ernits praktikale Eesti Liikluskindlustuse Fondi (LKF). „Alustasin praktikat 2001. aasta kevadel ja olin seal suure osa suvest, asendades puhkusel olijaid. Algul pidin olema ühe kuu, kuidmulle anti võimalus seda pikendada. Pärast sain ühe puhkuselt naasja käest pragada, et olin kogu tema töö ära teinud,“ naerab Ernits. Järgmisel kevadel kutsuti ta aga juba ekspert-kahjukäsitlejana LKFi tööle. „Minu jaoks oli kõige huvitavam osa liiklus- õnnetuse asjaolude väljaselgitamine, et mingisugune pilt juhtunust kokku panna. Selleks tuli eri allikatest infot hankida, vigastusi vaadata, vahel autosid rahulikus olukorras kokku panna ja nii edasi.“ Kui fondis võeti suund kahjuennetusele, sai Ernitsast selle valdkonna juht. „Minu üles- anne oli kogu kindlustussektori kahju- ennetuse ülesehitamine. Alguses tegelesin ainult LKFiga, agamõne aja pärast ühendati fondiga kindlustusseltside liit ja valdkond hakkas avarduma. Liiklusõnnetustele lisan- dusid teised kindlustusliigid, samuti kind- lustuskelmuste ennetamine.“ Kuna valdkond oli Eestis uus, suheldi sel teemal Eesti kindlustusandjatega ning käidi sarnase tegevusega Soomes ja Saksamaal tutvumas. „See umbmäärane asi tuli natuke pragmaatilisemaks ja teostatavaks tervi-
kuks kokku panna ja siis selle osi ükshaaval lahendama hakata,“meenutab Ernits.
Üks esimesi projekte, millemõju kestab täna- päevani, oli hävinenud sõidukite liiklusesse naasmise piiramine. 2000. aastate kesk- paigas ei olnud avalikku infot mahakantud sõidukite kohta ja ka üldine kahjuajalugu ei olnud tavalise autoostja jaoks kättesaadav. LKFi eestvõttel loodi rakendus, mille abil oli võimalik sõiduki tausta kontrollida ja välja selgitada, kas auto oli kindlustusjuhtumi tagajärjel hävinenuks tunnistatud või mitte. „Puhtalt selle info avaldamine vähendas väga palju probleeme. Seni ilmus enam- vähem iga paari kuu tagant mõni artikkel selle kohta, kuidas autoostjale oli valetatud ja ta oli pealtnäha korraliku auto asemel romu ostnud,“ räägib Ernits. Ta tõdeb, et praegu on selliseid juhtumeid märksa vähem ja needki on enamasti seotud välisriikidest sisse too- dud autodega, mille kohta Eesti registrites infot ei ole. MuutusedMaanteeametis panid liigutama Kui Ernitsal oli 13 aastat LKFis töötatud, kandideeris ta Maanteeameti liiklusohutuse osakonna juhiks ja osutus valituks. Põhjus, miks ta tegi seda just siis, 2014. aastal, seisnes senises kogemuses. Ernits räägib, et oli LKFis Maanteeametiga palju kokku puutunud ja näinud, et see pole päris see organisatsioon, kus ta töötada tahaks. „Aga asjad muutusid päris kiiresti: uued juhid ja teistsugune juhtimiskultuur muutsid Maan- teeametit väga palju,“ leiab ta. Ernitsa alluvateks sattusid kogemustega tippjuhid, see teda aga verest välja ei löönud. „Olin sellega arvestanud. Hea oli see, et tundsin kõiki osakonna töötajaid, kes olid varem suhelnud minu kui spetsialistiga. Seepärast polnud uuel ametikohal ka ohtu, et keegi peab mind nüriks pliiatsiks.“ Töö LKFis aitas ka Maanteeametis kiiremini sisse elada, sest paljud teemad olid sarnased ja inimesed, kellega tuli kokku puutuda, olid samad. Näiteks oli ta kursis Vabariigi Valit- suse liikluskomisjoni tegemistega, samuti osalenud liiklusohutusprogrammi etteval- mistamises.
Usun aga, et oleme ühiskonnana jõudnud arengufaasi, kus transpordisüsteemi kujundavaid teadmistepõhiseid otsuseid on ilma mudelita keeruline teha.
43
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook