MAA
Foto: Eesti Ajaloomuuseum
Vene turu trammipeatus 1930. aastatel.
Peagi sai diiselmootorist norm. Kui diiselbussi jooksevkilomeetri omahinnaks arvestati 1930. aastate lõpus 30–40 senti, siis elektri- trammi puhul oli see 15–20 senti. Piirkondades, kus sõitjaid oli vähem, oli igal juhul kasulikum rakendada busse. OÜ Mootori bussid olid punased, linna omad sinised. 1930. aastate lõpus varustati bussid meile harjumuspäraste liininumbritega. Busside põhiseisukoht asus Vene turul. Seal paiknes ka liikumis- korraldaja, kes jagas sõitjatele infot ja vaatas, et bussiliiklus toimiks tõrgeteta. Sõit taskukohane Bussipileti hind oli kahe kümnendi jooksul märgatavalt alanenud. 1923. aastal sai sõita näiteks linnast Piritale 60 margaga, 1928. aas- tal 40 sendiga ja Eesti Vabariigi lõpuaastatel 25 sendiga. 25 sendi eest sai võtta einelauas korraliku prae või vaadata Tallinna Töölis- teatris odaval kohal teatritükki. Seega võis piletihinda pidada mõõdukaks, kuigi kõik inimesed ei saanud endale regulaarset bussi- sõitu lubada. Trammisõit oli tunduvalt odavam, sõit voorimehe või taksoga mitu korda kallim. Bussisõidul pakuti ka mitmesuguseid soodustusi. Bussid olid puhtad ja neis jälgiti hoolega sisekorda. Muu hulgas ei tohtinud suitsetada, sülitada, asetada istmele pakke ega alustada vestlust bussijuhi ja piletimüüjaga. Loomadest võis kaasa võtta vaid koera, kuid selle eest tuli tasuda 10 senti. Peatusi oli palju, kuid enamikus neist peatus buss nõudmisel. Selli- seid peatusi nimetati nõudepeatusteks, tavalisi aga kindel-peatus- teks. Nõudepeatuses seisjatel tuli bussijuhile sõidusoovist käega märku anda. Mahaminemiseks tuli teavitada piletimüüjat või vaju- tada signaalnuppu, kui see oli olemas.
Bussijuhil tuli roolis olla päevas 8 tundi. Temasse suhtuti lugupida- misega ja ka tema teenistus oli korralik. Kui bussijuht oli ebaviisa- kas, võidi ta teenistusest pikema jututa lahti lasta. Kindlasti juhtus see siis, kui bussijuht oli tarbinud alkoholi. Suhtumine bussitransporti 1920. aastatel leidus rohkesti inimesi (eelkõige majaomanikud), kes panid pahaks busside müra, haisu, kiirust, tänavate ja majade kahjustamist ning halva ilmaga pori pritsimist inimeste peale. Sellegipoolest kasvas igapäevaste sõitjate arv jõudsalt, sest buss oli kõige paindlikum ja odavam liikumisvahend. Ühe või teise bussiliini sisseseadmiseks või muutmiseks kogusid inimesed allkirju. Väga halvasti vaadati sellele, kui mõnda liini ähvardas linnavalitsuse ja Mootori vahelises võitluses ärakaotamine. Bussikasutajatele valmistas üpris suurt muret aeglane sõit. See oli aga paratamatu, sest juba sundmäärus kohustas aeglasele käigule. Pikka aega ei tohtinud busside kiirus tõusta üle 35 km/h, linnasüda- mes oli see aga veelgi väiksem ja ka raudteeülesõidukohad kahan- dasid sõidutempot. Tol ajal olid ka rikked tavalised – sageli tuli rehve parandada või vahetada. Kuna bussid olid suured, aga teed-tänavad kitsad, ei pääsenud liiklusõnnetustestki. Valdavalt olid need plekimõlkimised, kuid ka inimohvreid tuli ette. Aja jooksul suudeti enamik puudusi ületada. 1930. aastatel sõitsid bussid täpse sõiduplaani järgi, päeval pikema aja vältel ja tihedamalt kui eelnenud kümnendil. Karmidel talvedel oli bussiliiklus endiselt pärsitud, kuid suvel rakendati ka eriliine. 1930. aastate teisel poolel olnuks elu ilma bussiliikluseta mõeldamatu. Bussidel oli kanda suur roll modernse ja kiiresti kasvava linna liikluspildis ning identiteedis.
102
Powered by FlippingBook