ÕHK
lennata,” rääkis Rässa. „Kõige keerulisemad üles- anded on need, kus sa pead saavutama teatud kõrguse ja seal mingis kindlas koridoris ehk vir- tuaalses aknas püsima.” Õhupalli juhtimisel registreerib piloot tema sõnul enda jaoks ära, millised on erinevates kihtides tuuled ja siis kõrgusega mängides liigub palliga soovitud suunas. Tuul maa lähedal või näiteks 50 meetri kõrgusel võib olla juba mõnekümne kraadise erinevusega. „Eesti on tasase maasti- kuga riik ja siin ei ole selliseid olukordi, kuid kui me oleme olnud näiteks maailmameistrivõist- lustel Austrias küngaste vahel, kus tuul saja meetri kõrgusel ja maa lähedal võib teinekord olla täiesti vastassuunaline,” kinnitas Rässa. Peamine töö navigeerimisel tehaksegi ära juba enne õhku tõusmist – tutvutakse mitmete erinevate ilmaprognoosidega ning üritatakse ennustada, milline tuul kuskil on. Kuigi kuumaõhupall on Rässa hinnangul sisuli- selt juhitamatu õhusõiduk ning õhku tõustes ei saa kunagi kindel olla, kus sa maandud, siis ühe oma eredama elamusena meenutab ta üht aastatetagust kevadist lendu, mis õnnestus täi- uslikult. „Kahekesi lennates kahe tunni ja 45mi- nutilise lennu järel maandusin ma otse oma koduhoovis. Lennudistants oli sirgjoones 35 kilo- meetrit ja algul oli lootus, et hea kui kilomeetrise täpsusega pihta saame. Lõpuks kohale jõudes oli koduhoovis aga võimalik suisa valida, kum- male platsile maanduda,” meenutas Rässa. „Juhtusid olema täiesti ideaalsed ilmaolud. See on üks eredamaid hetki, mida tõenäoliselt on väga raske korrata.” Kui nüüd kellelgi tekkis tõsisem huvi kuumaõhu- palliga lendamise vastu, siis piloodilitsentsi on võimalik teha ka Eestis. „Viimasel ajal ei ole Eestis keegi kuumaõhupalli piloodieksamit tei- nud, kuid põhimõtteliselt on see võimalik,” nentis Rässa. Koolitusprogramm on tema kinnitusel olemas Ridali lennuklubil, mis valdavalt tegeleb purilennuga. „Kui kellelgi tekib tõsine huvi, saab ta seda Eestis teha – aga nagu lähiaeg on näidanud, on lihtsam piloodieksamit teha kas Leedus või Poolas. Seal on tegijaid palju rohkem ja protseduurid on küpsemad ja sujuvamad,” soovitas Rässa. Eestis tekib tema sõnul selle ala vastu huvitundjaid ehk kümne aasta peale üks juurde. „Peab olema ikka väga eriline kiiks, et tahta tegeleda asjaga, millega lennuvõimalusi on vähe ja kogu tegevus ühetunnise lennu nimel võib ära võtta terve päeva. See on eeskätt seltskondlik tegevus, piloot peab tahtma pakkuda erilist kogemust teistele.“
Eesti Lennuspordi Föderatsiooni president ja kuumaõhupallinduse entusiast Jaano Rässa tegi oma esimese lennu reisijana pallis kaasa 2007. aastal, seejärel alustas õpinguid Eestis 2009. aastal ja jätkas hiljem Leedus.
Peab olema ikka väga eriline kiiks, et tahta tegeleda asjaga, millega lennuvõimalusi on vähe ja kogu tegevus ühetunnise lennu nimel võib ära võtta terve päeva.
122
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook