Ja siis see juhtus. Sain ühel päeval käsu: „Kiiresti pompoliidi juurde!“ See oli poliittöötaja meie Tallinna Merekooli mehaanikute osakon- nast. Hüüti teda Piiks-Piiksuks, kuna ta rääkis nagu naine või laps, peenikese häälega. Pik- kust oli tal natuke vähem kui Pässil, nii umbes meetri ja viiekümne üheksa sentimeetri jagu. Astusin tema kajutisse ja kohe kõlas esimene küsimus: „Kes teid volitas rääkima välis- maalastega?!“ Selge, käis kohe peast läbi. Selli- sele ei pane diagnoosi isegi kogenud psühhi- aater. Hakata rääkima, et need on lapsed või mingit muud õigustust ajada – polnud mõtet. Vastasin: „Vabandage, kaotasin hetkeks valv- suse. Rohkem seda ei juhtu ja ma väga kahet- sen.“ Ta oli nii üllatunud, et vaatasin – nüüd kohe kukub taburetilt maha. Ta ootas ilmselt õigustust. „Oodake … tahate öelda, et te saate aru, et talitasite valesti?“ „Jah, loomulikult,“ vastasin. Ja siis tema: „Ma kavatsesin teile panna kaldalemineku keelu kogu praktikaks, aga kuna te saite aru, et tegite valesti, ma teid ei karista. Võite minna.“ Oi jah, mõtlesin – prak- tika kestus oli viis ja pool kuud, olime olnud vaid kuu… Kõik oleks olnud läbi! Õnneks see nii ei läinud. Tänapäeva noored, kes seda loevad, ilmselt ei taipa asja täit tõsidust. Aga sellises riigis me elasime – ja kurb, et mõned siiani seda jälkust taga nutavad. Juhtus veel igasugust. Käisime Itaalias – ostsi- me uhked teksad, teksajakid ja platvormkingad ning muidugi ka polaroidprillid.
Üllar Parmask, Riho Laar, Kaupo Kõverjalg ja Hallan Pärss Napolis, Itaalias, 1976. a
Kaupo Kõverjalg õppelaevaga Biskaia lahel.
Võis olla juba juuli lõpp, kui sattusime Soome Kotkasse ja just siis olid seal merepäevad.
ta pildistab. Ja korraga on minu ümber kamp noori naisi, võrksukad jalas! Sain aru, kus me oleme – St. Pauli linnajaos Reeperbahnil! Kui sellele tähelepanu juhtisin, ütles Päss: „Jah, ma vist eksisin ära, aga teate, poisid, kui me juba siin oleme, siis vaatame veidi ringi. Ainult ärge kodus sellest emale rääkige.“ Sealt edasi suundusime vene meremeestele mõeldud poodidesse. Minu seitsme päeva teenistus oli üheksa Saksa marka. Selle eest ostsin ühe meeste kokkupandava automaatvihmavarju, Lux-seebi ja sõbraga kahe peale kasti (240 tk) Donaldi mullinätsu.
Kõige piinlikum lugu: ühes kohvikus sai töötaja aru, et ma olen eestlane, ja andis mulle tasuta kohvi. Siis tuli Päss ja kui ta nägi, et suhtlen vabalt soome keeles, hakkas paluma, et ma kaupleks talle Marlboro tuhatoosi – neid oli igal laual. Mul oli tõeliselt piinlik. Veider, et see veendunud kommunist ei saanud ise vist arugi, kui alandav see oli. Aga kättemaksu kartes ma selle talle sain – õnneks naine, kes tuhatoosi talle andis, sai minu olukorrast aru. Päss surus tuhatoosi rinnale. Ime, et ta ei laskunud põlvili ega hakanud naise jalgu suudlema. Väga palju puudu ei olnud.
Kuna Soome, Rootsi ja Norra olid kallid riigid, siis seal meile raha ei antud. Öeldi, et saate Itaalias – seal on odav ja siis on ka valuutapäevi piisavalt.
Minul olid jälle omad mured: tahtsin nimelt, et igast sadamast oleks vimpel või postkaart. Rääkisin poistega, kes laeva uudistama tulid, andsin väiksematele kas Leniniga rubla või komsomolimärgi ja suurematele sigarette ning nad tõid, mida soovisin. Nii oli mul ainsana igast väiksemastki sadamast suveniir.
25
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook