Kotka sadamas polnud nii suurt laeva enne käinud – järjekord laevaekskursiooniks oli umbes kilomeeter pikk. Mina pidin giid olema, sest oskasin soome keelt. Seetõttu sain noortegrupid, kelle- ga hakkasin kohe äri tegema: mina neile meremeherihma Lenin- gradist, nemad tõid kodust vanu Suosikki muusikaajakirju. Need mulle meeldisid. Ja siis saabus suur üllatus: mu inglise keele õpetaja tuli minu juurde ja ütles, et kauples mulle loa minna õhtul Kotka rokile. Mul oli juba peaesineja teada: Hurriganes, Soome kõige kõvem rokkbänd. Koolis mängisime ikka bändiga tantsuks nende lugusid… Kõige suurem prohmakas oli aga see, et üks kursavend andis mulle kaasa oma fotoka, kuna minu oma oli liiga odav ja vilets. Ja selle „parema“ kaameraga tegin kogemata teist korda samale filmile pildid. Film oli ju tema kui suure spetsialisti sisestatud. Seda teada saades olin tõsises ahastuses. Seisan lava ees ja minu juurde tuleb üks mees: „Tere, ma olen Jaak Joala sõber. Sa oled vist Tallinnast? Kas tahad, ma viin su bändi juurde?“ Mida? Ei saa aru – see ei juhtu ilmselt minuga, see on uni! „Jah… muidugi,“ kogelen. Ja sinna me läksime, läbi turvakontrolli. Väikesed tüdrukud jäid köie taha kiljuma. Jõuame kohale ja bassimees Cisse ( Hugo Christer Häkkinen ) küsib: „Kuule, kas teil Eestis meie plaate müügil on?“ „Ei ole,“ vastan. Ta palub mul üles kirjutada enda aadress: Espoo, Pitkänkalliontie … Kodus saatsin talle jõuludeks postkaardi ja vastu tuli ka – leevikese pildiga. „Häid jõule! Plaadid tulevad hiljem järele!“ Ja tulidki. Arvestades, kui suured staarid nad siis olid – see oli uskumatu: kõik plaadid, kleepsud, plakatid ja pildid autogrammidega ning pusa uue LP „Hot Wheels“ logoga. Kui selle pusaga Viru tänaval kõndisin, taheti kohe seljast ära osta. Kust sa said? Kui vastasin, näidati näpuga meelekohale – see oligi uskumatu. Ajasime kontserdil juttu, sest mind teised esinejad ei huvitanud. Nemad olid viimased. Tollane koosseis: Remu Aaltonen (trummid), Cisse (bass) ja Ile Kallio (kitarr). Sain üllatuseks teada, et Remu inglise keelt üldse ei oska ja talle pannakse kontserdiks paberilehed trummide juurde koos hääldusega. Vahet pole, mulle meeldivad nad siiani ja kuulan neid aeg-ajalt. Kas mängin kitarril nende lugusid? Enam mitte, nüüdseks juba 25 aastat armastan ainult bluusi. Aga jah, sel ajal oli see kohtumine tõeline ime! Õppisin ära triki, mida Cisse tegi: lamad selili, nii et ainult pea puudutab põrandat, ja mängid samal ajal kitarri. Selle ära õppimise järel sain kohe hüüdnimeks Häkkinen . Natuke varem, kusagil aprillis või mais, olime Rootsis ühes väikeses sadamas Skutskäris, mis lõhnas nagu Kehra, kuna seal oli tsellu- loosivabrik. Meil oli suur laadung peal ja vesi oli madal ning me seisi- me seal pea viis päeva, enne kui liikuma saime.
See oli kummaline – tahad hullult sellest riigist välja, aga siis, kui tekib reaalne võimalus minna ja jääda, sa ei jää.
Tutvusin seal ühe tütarlapsega, kes töötas sadamas – soomlanna Raijaga, kes elas Rootsis. Temaga tekkis küll tugevam tunne, aga kuigi ta lausa anus, et ma ära hüppaks ja sinna jääks, et tema maksab mu merekooli kinni jne, ei võtnud ma ikkagi vedu. See oli kummaline – tahad hullult sellest riigist välja, aga siis, kui tekib reaalne võimalus minna ja jääda, sa ei jää. Minule oli ju teada, mis juhtuks minu vanemate ja õega: nad jääksid kõik tööta ja mine tea, mis veel tehakse. Seega ma ei jäänud. Ja muidugi ma eestla- sena armastasin oma kodumaad – mitte ENSV-d, vaid Eestimaad, oma esiisade maad. Hiljem tuli see tütarlaps Tallinna. Ma olin siis neljandal kursusel ja kuigi juhtus igasuguseid asju, ma ikka ei murdunud ja sinna ei kippu- nud. Hiljem see suhe tasapisi hääbus. Praktika kestis viis ja pool kuud ning selle aja jooksul jõudsime kohtadesse, kuhu nõukogude ajal pääsesid väga vähesed: Soome, Rootsi, Norrasse, Saksamaale, Hollandisse, Inglismaale, Itaaliasse, Hispaaniasse ja Portugali. See oli tolle aja kohta täielik ulme. Itaalias Livornos sain preemiareisi Firenzesse, sest kunstiande tõttu oli mu praktikapäevik eeskujulikult vormistatud. Ja Firenze – Miche- langelo Taavet, keskväljak, tänavad, majad – see oli nii tugev elamus, et tagantjärele võin öelda: praktika vormis minust inimese, avardas silmaringi ja näitas, kui suur on maailm tegelikult. Välismaa inime- sed, sadamad, meri, Biskaia laht, tormid… kõik see oli üks suur kool!
HEA TEADA Kaupo Kõverjalg on aastaid olnud meremees, ettevõtja ja laevakapten. Töötanud kuni 1990. aastani merel, seejärel olnud kuni 2008. aastani ettevõtluses. Siis teinud uuesti kapteni paberid ja olnud kaks aastat Muugal pukseri peal ning kümme aastat Runö kapten. Käesoleval aastal ilmus tema mälestusteraamat „Runö kapteni lood“.
26
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook