VESI
mine. Oma sõna on otsuste tegemisel olnud ka Teede-, Majandus-, Rahandus-, Sise- ja Sõjaministeeriumil, Riigikontrollil, Kalanduskojal, Kaubandus-Tööstuskojal, Eesti Tarvitajate Keskühisusel, Kalaasjan- duse nõukogul. Arvukate arhiividokumentide ja perioodikas avalda- tud artiklite põhjal jääb vägisi mulje, et neist kõigil olid oma kitsad ja valdavalt majanduslikud huvid. Kalapüüdjatele seati aina rohkem piiranguid ja rakendati üha rohkem järelevaatajaid-kontrollijaid. Sadamate ehitamisega tegelenud Veeteede Valitsuses töötasid teh- nilise ja mereharidusega kogenud spetsialistid, kellel olid randlas- tega tihedad sidemed. Tehti uurimistöid, koostati eelarveid ja ehitus- projekte, ehitati, süvendati, tehti järelevalvet, otsiti alltöövõtjaid jne. Alatasa tuli plaane majanduslikel või poliitilistel põhjustel muuta, mitmed suured tööd (näiteks Raeküla sadamat puudutav) läksid arhiivi, et mitte öelda prügikasti. Veeteede Valitsuse kauaaegne juht insener Eduard Avik meeskonnaga ei väsinud riigijuhtidele, amet- nikele ja avalikkusele ka kalasadamate regionaalset olulisust selgita- mast, rääkimata sadade lehekülgede kaupa seletuskirjade koosta- misest. Riigi merekaitse vajadusi arvestades hakati planeerimisel kaasama mereväeohvitsere. Näiteks Rohuneeme sadama projekteerimisel võeti arvesse, et sedakaudu saaks ühendust pidada Randvere, Lepp- neeme ja Viimsi patareidega, vedada Aegna saarele rannapatareide ehitamiseks materjale, sõjaolukorras varustust ja abivägesid, koon- dada merekaitseliidu paate. Kohalikud kalurid oleksid saanud sealt merre viia rüsad, mida väikestest kalasadamatest teha ei saanud. 1937. a. alustati erakorralise tööna Toila sadamate ehitamist. Mõle- male projekteeriti korralikud muulid ja sillad. Pühajõe suudmesse hakati ehitama „Presidendi sadamat.“ Toila küla kalaranda sai paadi- kuuri kohalik merekaitseliit. Kalasadamate remonti ja ehitamist rahastati erinevalt. 1939. aastal Eesti mandril ja saartel paiknenud 578 kalaranda hooldasid nende kasutajad – kas üksikud talupered või külakogukonnad. Ka suure- mate tööde juures lõid kalurid kaasa. Raeküla kaluriseltside mehed tegid ettepaneku, et kui nende sadam peaks töösse minema, siis kõik nende poolesajast mootorpaadiomanikust teeks vähemalt 20 tööpäeva ning maksaks kümme krooni. Kohalikud ehitasid 1939. aastal Puulaidu uue sadamasilla, Norrbys alustati eeltöid. Kohalikele omavalitsustele kuulunud sadamate eest hoolitsesid nad ise, saades aeg-ajalt toetust ka riigieelarvest. Veeteede Valitsus esi- tas igal aastal riigieelarvesse oma ettepanekuid. Kui eelarve oli kinnitatud, siis tuli otsida, millisel real on vajalikud summad: kas raha on eraldatud valitsuse korraliste või erakorralise kulude all, kas avalikeks töödeks eraldatud summad on majandusministeeriumil Veeteede Valitsuse või omavalitsuste real jne. Okastraadi taha Nõukogude sõjaväebaaside sissetulekuga kitsendati kalasadamate kasutamist. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal muutus merepiir NSV Liidu läänepiiriks, mis võeti NKVD piirivalvevägede kontrolli alla. Rannakalurite merele pääsu hakati takistama ning keelati enamiku randumiskohtade kasutamine. Septembris algas piiritsooni kehtes- tamine. Hakati rangelt kontrollima merele minekut ja randa tulekut, paadid koondati valvega sadamatesse ja nõuti nende lukustamist.
Foto: Eesti Rahva Muuseum
Toila kalarand. Esiplaanil merekaitseliidu paadikuur, tagaplaanil paistavad ettevõtjate suitsuahjud.
Foto: Helmut Murd, Eesti Meremuuseum
1920-ndate lõpuks olid kõikidele paatidele ostetud Pärnu AS M. Sei- leri ja R. Stryck & Co või Tallinna P. Kapluri tehaste vabrikute 3–5 hj mootorid. 1897. aastal asutasid kalatöösturid Fjodor Malahhov ja Joosep Leesmann Pangale esimesed kilusoolamise ettevõtted. Ehitati suured kuurid, kus olid ruumid valtsimismasinale, kilu varrastami- seks või soolamiseks, kilukarpide, -ämbrite ja -tünnide, kalakastide, soola ja maitseainete hoiuruumid. Köögis toimetas perenaine, eluruumid olid kohapealt, Hiiumaalt või kaugemalt, näiteks Tallin- nast, Pranglilt või Kolgalt palgatud kalasoolajatele. Hiljem pandi tööle ka suitsuahjud. Valmistoodang viidi laevadega Tallinna, kust saadeti müüki kui „Tallinna kilud“. 1940. aastani tegutsesid seal mitmed kalatöösturid ja kokkuostjad. Hoolimata Saare maavalit- suse korduvatele taotlustele riigilt toetuse saamiseks sadama ehita- miseks, seda ei antud. Vast seepärast, et kilu ja lesta polnud võimalik valuuta teenimiseks välismaale müüa. Kalamees, aita iseennast! (E. Webermann) Kalandusküsimuste lahendamine on vabariigi algusaastatest ala- tes olnud killustatud arvukate ametkondade vahel. Põllumajandus- ministeeriumi ülesandeks oli kalaasjanduse juhtimine ja korralda- 1941. aasta kevadeks jõuti enamik paate okastraat- aedade taha kokku vedada. See jäi nii pooleks sajandiks. Siin on kalamehed Puise sadamas 1942. aastal.
34
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook