Et kasutada ära avalike tööde summadest eraldatud raha ja anda kohalikele teenistust ajal, mil kalapüügiga ei saanud teenida, alustati juba talvel vaiade rammimisega, mida sai teha jää pealt. Samuti veeti kohale muuli ehitamiseks vajalikud kivid. (Sama süsteemi järgi alustati ka Pranglil Kelnase sadama ehitamist.) 1938. aastaks ehitati sadam kompleksselt valmis: süvendati 2,5 meetrini, rajati 222 m pikkune ja 4 m laiune kivimuul, 190-meetrine puusild, mille otsa pandi atsetüleengaasiga töötav tuli. Silla nurki pidid jäävigastuse eest kaitsma merre rammitud vaiad. Kalapaatide jaoks tehti eraldi sild, püsti löödi kuur ja käimla. Kokku läks sadama ehitamine maksma planeeritust kolm korda rohkem, 62 000 krooni. Kihnlastega seostub ka lugu, mis näitab, et ka poliitikast ei saanud kõrvale hoida. Nimelt aasis keegi kihnlane kohaliku lehe vestes pärnakaid. Ta lubas, et nüüd võivad nood oma paadid nende sadamasse varjule tuua, sest ei oska tuule suunda tabada ja jäävad oma sadamast ilma, sest „Sirk on lennus ja Holland kinni“. Väidetavalt oldud Raekülas liiga vabadussõdalaste-meelsed. Hullem veel, 1936. aasta märtsis toimunud rahvahääletusel, millega sooviti saada rahvalt (kui seadustega piiramata kõrgema võimu kandjalt) volitus riigivanemale Rahvuskogu kaudu põhiseadust muuta, hääletasid Pärnu linnas vastu pea pooled. Raekülas oli tulemus hullemast hullem: poolthääli oli 272, vastu 399. Kiideva, Puise ning Panga kui Matsalu lahe ja Saaremaa püügi- piirkondade olulisemad olid kalasadamate ehitamise eelisnime- kirjas samuti juba esimeses variandis. Kiidevas oli rannakalureid neljakümne ringis. Sealse madala vee tõttu pääseti koduümbruse kalavetele viie kilomeetri kauguselt Puise kalarannast, kus neil olid kalamajad ja võrgukuurid. Puise külaelanikele oli kalapüük kõrvaltegevuseks. Räimepüügile mindi aprilli keskel, kui kala tuli kudema. Saak müüdi kohapeal kokku- ostjatele ja kohaletulnutele, suurem osa viidi mootorpaatidega Haapsallu. Näiteks tellis 1939. a Haapsalu vangimaja direktor neilt suurema hulga räimi vangla kalatööstuses soolamiseks. Pärast jaanipäeva pakiti mootorpaati pere ja elamine ning koliti Mustjala randa. Kiitlased, nagu neid seal hüüti, olid seal kilu ja lesta püüdmas käinud juba 19. sajandil. Üsna tühjaks jäänud kodukülla pöörduti suvise teenistusega tagasi jõuluks. Kiideval hakati sadamat ehitama 1936., Puises 1939. aastal. Saaremaal olid head püügiveed Mustjala kandis, Pangal ja Taga- rannas. Peamisteks püügiaegadeks oli pärast jaanipäeva alanud lestaaeg ja kilu püüti septembrist mere jäätumiseni. Sel ajal tuldi sinna kalastama kogu Saaremaalt ja ka mandrilt. Kaugemalt tulijad kasutasid maareformini kalaranda tavaõiguse alusel. 1930-ndate alguses maade kruntimisel läksid vahekorrad terava- maks, kuna võõrastele eraldati kasutamiseks väikesed maalapid, mis oli kohalikele vastukarva. Läks isegi kaklusteks, ka kohut käidi. Randa püstitati kerged kala- ja võrgumajad ning vabeaiad ja võrgu- nagid. Pooleaastane toidutagavara ja muu eluks vajalik võeti kodunt kaasa. Algul püüti seitsmemeetriste kahemastiliste purjepaatidega,
Foto: Eesti Meremuuseum
Kihnu sadama ehitamine.
Foto: Johannes Grünthal, Eesti Meremuuseum
Kalurid Puise rannas 1920-ndate alguses.
Foto: Johannes Pääsuke, Eesti Rahva Muuseum
Kalarand Panga küla all 1913. aastal. Rannal on näha võrgunagid, vabeaiad, kalaonnid. Pada on tulele pandud. Sadamasilda (sealses kõnepruugis poolvärki) pole kuskil näha.
33
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook