VESI
Pärnu laht oli Eesti üks olulisemaid kalapüügipiirkondi. Pärnu kalurid olid suurimad kohapüüdjad ja eksportijad. 1939. a püüti sealsetes kalavetes 86% kohast. Paraku polnud Pärnus ühtki sobi- vat sadamat suuremate mootorpaatide ja püüniste hoidmiseks, paadid seisid Siimu või Nahksilla juures. Kalasadama küsimust vaagiti linnavolikogus ikka ja jälle. Tegelikult jõuti vaid Suursilla juu- res Ülejõe poolsel kaldal paiknenud kalapaatide silla pikendamiseni. Seda silda kasutati vaid kevadel räimepüügi hooajal, kui silla ääres oli mõnikord korraga mitukümmend suurt kalapaati, mis seisid kolmes-neljas reas ja kõik ei pääsenud löögile. Sadama laienda- miseks ja kalda kindlustamiseks eraldati summad alles 1940. aas- tal. Juba esimeses rannasadamate kavas oli kalasadama ehitamine Pärnu lahe soppi Raeküla alla. 1931. aastaks saadi Veeteede Valit- suses valmis seletuskiri ja eelarve, sadama projekt, plaan, paadisilla ja kaitsemuulide joonised. Aga raha polnud. 1934. aastal saatsid Raeküla kalurid palvekirja kunagisele omaküla mehele riigivanem Konstantin Pätsile . Selles 36 allkirjaga (üks meestest elas K. Pätsi tänavas) pöördumises kirjeldati raskusi, mis olid kaluritel korraliku sadama puudumisel: „Hoiame omi paate püügi vaheaegadel kalda lähedal lahtisel merel ankrupeal, kus aga paatidel mingit kaitset ei ole hariliku lainetuse ning eriti meretormide vastu, mis neid lahtisel kaldal lõhub, nii et paatide iga väga lühikene on, kuna tormist kõigu- tatuna eriti mootoritega varustatud ja selle tõttu raske kaalulised paadid lainetest üles saavad tõstetud ja siis vastu mere põhja paisatud, mille tagajärjel paatide alumised osad sagedasti ära saa- vad purustatud, millede parandamine kaluritelt palju rahalist kulu kui ka aega nõuab, mis takistab kalastamist, rääkimata sellest, et paadid selle läbi, kui mitte tarvituskõlbmatuteks, siis vähemalt palju oma väärtusest kaotavad. Sagedasti paisatakse paat lainete poolt ümber ja uhutakse liiva täis, kus siis paadi merepõhjast välja- toomine raskustega seotud on, ning mootor siis tingimata remonti nõuab.“ Samasugused mured olid ka teiste randade kaluritel. Veeteede Valitsuse riigikantseleisse saadetud seletuskirjas põhjen- dati, et sealsetes keerulistes tingimustes läheks ehitus liiga kalliks, tuleb ehitada pikad ja tugevad muulid, sest talvel käib seal jää kõvasti peale. Sama raha eest saaks „harilikkudes oludes“ ehitada 4–5 kalasadamat. Sadam jäi ehitamata, paatidele tuli leida kohad Pärnu või Sauga jõel. Kihnu saare 1200 elanikust 150 olid kutselised kalurid, lisaks oli kihnlastel paarkümmend purjelaeva. Sadamasild puudus, paatidest ja purjekatelt tuli kalasaak ja muu kaup maale tarida seljas või vank- ritega. Tormivarju saare all ei leidunud, talvekorteris seisti Pärnus, Tõstamaal või Manija ja Seliste vahel. Veeteede Valitsus oli sadama ehitamiseks taotlenud summasid mitmel korral, aga need olid ikka maha tõmmatud. 1936. aastal kihnlaste esindaja poolt Kadriorgu toimetatud palvekiri riigivanemale osutus tagajärjekaks. Kogu aasta sadamate ehitami- seks ette nähtud 45 000 kroonist plaaniti 20 000 Kihnule. Sadama- kohaks valiti Lemsi küla ja Sääreküla vaheline rannik.
Foto: Pärnu Muuseum
Aerupaadid Pärnus Siimu silla lähedal 1937. a.
Foto: C. Sarap, Tallinna Linnamuuseum
Kalamüük paatidest Pärnus 1930-ndatel.
1930-ndatel kasvasid kiiresti kalanduse kui majandusharu ning kalaekspordi osatähtsus väliskaubanduses. Kalasadamate väljaehitamisel oli suur regionaalne tähtsus.
32
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook