Ain Alvela , Teejuhi kaasautor
Kas teie peres on arhitekti amet põlvest põlve edasi kandunud? Jah, minu mõlemad vanavanemad lõpetasid Tallinna Polütehnilise Instituudi ja töötasid ehitusinseneridena. Seega oli ruumivaldkond minu jaoks lapsest saadik kodune teema. Juba noorena oli mul võimalus ka vanavanemate arvuteid kasutada ja aimu saada, mida inseneritöö endast kujutab. Sealt jäi pisik külge, kuigi jõudsin selle kaudu lõpuks hoopis arhitektuurini. Kui tavaliselt kestavad magistri- õpingud viis aastat, siis mina pikendasin õpinguid veel kahe aasta võrra, et lisaaineid juurde võtta. Lisaks sain juba teisel kursusel tööle arhitektuuribürosse ja hakkasin praktilist kogemust omandama. Varjukülg oli see, et aastatel 2004–2009 järgnes buumile majandus- kriis ning paljud projektid jäid paraku sahtlisse. Kuidas sattus tallinlane Tartu linnaarhitekti ametisse? 2011. aastal kolisin esialgu üheks aastaks Tartusse. Samal ajal toi- mus konkurss uue linnaarhitekti leidmiseks. Kandideerisin, osutusin valituks ja töötasin seejärel 11 aastat Tartu linnaarhitektina. See aeg andis mulle rohkelt teadmisi sellest, mida tähendab olla avalikus sektoris arhitekt. Samuti aitas see mõista ruumilise planeerimise teemat võimalikult laias tähenduses ja seda, kui paljude inimestega tuleb muudatuste elluviimiseks koostööd teha. Kõik see ainult süvendas minu huvi ruumimuutusega tegelemise vastu. Tänapäeval räägime palju ruumiloomest, ruumikultuurist, kestlikust elukeskkonnast ja liikuvuse rollist. Kuidas on need mõisted avalikkuse teadvusse jõudnud? Minu hinnangul hoolivad inimesed oma elukeskkonnast üha rohkem ja soovivad selle kujundamisse panustada. Kui ma 2012. aastal Tartu linnavalitsusse tööle läksin, oli väljend „avalik ruum“ veel võõ- ras ning ruumiloomest polnud juttugi. Praeguseks on ühiskond märksa küpsemaks saanud ning juba nende sõnade ilmumine meie igapäevasesse sõnavarasse näitab, et vajame väljendeid meid ümbritseva ruumi kirjeldamiseks. Varem lõppes arhitekti või ehitaja vastutus konkreetse maja või teelõiguga. Inimene, kes ruumi kasu- tab, kogeb seda aga tervikuna. Kui käsitleme neid osi eraldi, ei teki sageli head tervikut. Nüüdseks on toimunud muutus – juba kõrg- koolide õppekavades nähakse avalikku ruumi tervikuna, kus hoo- nete sisemus, nende ümbrus ja inimeste liikumine moodustavad ühtse funktsionaalse süsteemi. Selles suhtes on ühiskonnas tekki- nud ka väga suured ootused. Kuidas viia see teadmine arhitektideni, kes keskenduvad üksikobjektidele? Erasektoris töötaval arhitektil puudub enamasti võimalus n-ö suure pildi kujundamisel kaasa rääkida. Aga siin astub mängu tark tellija. Seetõttu on oluline, et avalikus sektoris töötaks häid arhitekte, kes oskavad tellimusi sõnastada laiemat perspektiivi arvestades. Näi- teks selle asemel, et teha kinnistupõhiseid planeeringuid, võiks planeerimisse kaasata terve kvartali koos tänavavõrgustikuga. Kuivõrd on Tartu Ülikoolis muutuste juhtimise õppimine seotud teie tööga riigiarhitektina? See kujunes kuidagi loomulikult. Kui ma otsustasin Tartu linnaarhi- tekti ametist lahkuda, esitasin samal ajal avalduse Tartu Ülikooli
Tõnis Arjusel täitus juunis aasta riigiarhitektina. Kuna Eestis pole varem riigiarhitekti olnud, peab ta oma ametiaja suurimaks vastutuseks ja tähtsaimaks eesmärgiks selle institutsiooni üles- ehitamist. Ta arendab Maa- ja Ruumi- ameti teenuseid ning koostab nelja aasta arengukava. iigiarhitekti ametisse asudes arvas Arjus, et tal tuleb hakata R ennast n-ö jõuga ustest sisse suruma ja oma eesmärke sel- gitama. Tegelikkus kujunes hoopis vastupidiseks. Esimese aasta jooksul on ta saanud hulgaliselt ettepanekuid, mistõttu tuli hakata teemasid tähtsuse järjekorda seadma. Ta tõdeb, et igaks aastaks tuleb seada konkreetsed eesmärgid ning osa ootusi rea- listlikumaks kohandada, sest kõike korraga ja kiiresti ellu viia pole võimalik. Oma töös peab Tõnis Arjus oluliseks koostööd teiste riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega. Ta näeb, et riigiarhitekti juhitavast teenis- tusest ning Maa- ja Ruumiametist saab rakendusasutusena sild kohaliku ja riikliku tasandi vahel. „Peame hoolitsema selle eest, et meist oleks võimalikult palju kasu ning me ei looks bürokraatiat juurde,“ võtab Arjus oma töö eesmärgid kokku. „Riigiarhitekt peab strateegilistes kohtades sekkuma, kuid ei tohi muutuda protsessi takistuseks. Selle saavutamine on minu ametiaja suuremaid proovikive.“ Tõnis Arjus tuli uude ametisse enam kui kümneaastase avaliku sektori töökogemusega – ta töötas pikka aega Tartu linnaarhi- tektina. Arhitektuurivaldkonna juurde jõudis Tõnis vanaema ja vanaisa juhatusel, kes olid ehitusinsenerid ja kelle tegemisi ta maast madalast jälgis, kuni valdkond ka temas järjest rohkem huvi äratas. Arhitektiks õppis Arjus Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal. Ta on töötanud arhitektina ning nõustanud eksperdina Eesti üleriigilise planeeringu ning tulevikukindla ja kestliku ruumiloome projekte. Ta on olnud valitsuse rohepoliitika töörühma ekspert ja kliimanõukogu juht. Arjusel on 7. taseme volitatud arhitekti kutsetunnistus, lisaks on ta Tartu Ülikoolis õppinud muutuste juhtimist ühiskonnas. Vahetult enne riigiarhitekti ametisse asumist 9. juunil 2025 töötas ta ettevõttes Miltton New Nordics kestliku elukeskkonna eksperdina.
Küsimustele vastab riigiarhitekt Tõnis Arjus.
39
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook