VESI
dev kleepimine ja lootsiraamatule korrektuuri tegemine. Kaluritel ja teistel kohalikel on nagunii omad maamärgid, mida nad merel jälgi- vad. Kas mõni poi on päris kaduma läinud, nii et ei leiagi enam üles? Juhtub kõike, sest meri söövitab ja lõhub poisid. Kõige drastilisem juhus oli see, kui siitsamast Tallinnast leidsime venelaste poi, mis oli kümme aastat varem Narva alt kadunud. Nii et ka selliseid asju võib juhtuda. Oleme poidel järel käinud nii Lätis, Venemaal kui ka Rootsis. Kui rasked on poide ankrud? Ikka nii rasked, et jää ära ei viiks? Ankrud võivad olla 10 kuni 12 tonni rasked. Nõukogude ajast päri- nevad kuni kolme tonni raskused malmist ankrud. Neid on andnud Tallinna lahest välja sikutada, sest nad vajuvad uskumatult sügavale. Juhtub ka seda, et mõni ankur on teise külge kinni jäänud, siis on al- gul raske aru saada, miks ankur on nii raske. Kuid kas teed ankru kaks tonni raskemaks või mitte, äpardusi võib jää liikumisel ikka ette tulla ja sellega tuleb meil suuremate või väiksemate jõududega talvel tegeleda. Manilaiul olen pidanud tuletorni lausa kaks korda püsti ajama. Nõu- kogude ajal oli märk talvel kümme kraadi viltu ja ajasime selle meeste ja tungraudade abil püsti. Teist korda õnnestus mul seal tule- torni püsti ajada 2015. aastal, siis olime ametis kolme mehe ja tung- raudadega, järgmisel hommikul tassisime Veeteede Ameti vaba- tahtlikega tulepaagi ümber kive. Nüüd on Manilaiu tuletorn paiguta- tud uuele asukohale. Kui kaua poi meres vastu peab, kümmekond aastat? Kui lihtne on neid hooldada? Umbes nii. Metallist poid on kaetud galvaani- või värvikihiga, need peavad kaua vastu, kuid piisab merel hulpivast naelaga puuhalust, mis tõmbab kriipsu peale, ning meri hakkab poile mõju avaldama. Üha enam valmistatakse poid ja toodrid plastikust, mis on kergem kui metall, aga mida on lihtsam hooldada ja moodulite kaupa välja vahetada. See tuleb tunduvalt odavam ja on talvel jääga parem hooldada, kuna poi soojusmahtuvus on väike. Raudpoi läheb talvel külmaks, võtab pritsme külge ja kes teab, äkki lähebki põhja ja otsid teist kuni kevadeni välja.
Kui palju navigatsioonimärke on Eestis üldse kokku? Kui statistikat vaadata, siis viimaste andmete järgi on Eestis 1287 ujuvmärki, millest merel on 644 ja sisevetel 516. Suuremat osa neist haldab Transpordiamet, ülejäänud 127 märki on erasadamate val- duses ja enamasti on nende puhul tegemist väikesadamate väikes- te ujuvmärkidega. Merel paiknevatest ujuvmärkidest pooled on aastaringsed, sisevetel on osakaal veel suurem.
Merel aitavad laevajuhte ohutult liigelda
ja . Kuidas poid toodrid
kaldalt neil silma peal hoiate? 1992.–1993. aastal hakkasime arendama kaugseiret, et ennetada rikkeid. Eesti oli aastal 2002 esimene riik maailmas, kus kõik tule- tornid-tulepaagid ja tulega poid pandi kaugseiresse. Tänu sellele on seadmete abil võimalik Nutimere veebirakenduses näha, kui poi paigast liigub. Seda näeb ka laevajuht ja tal on võimalik laev poist eemale juhtida. Esmane info poide kohta, et midagi on viltu, jõuab sageli meile laevameestelt. Laevajuhtidel on lausa kohustus meile sellest teada anda. Eesmärgiks on võetud, et jõuaksime enam-vähem kõik navigatsioo- nimärgid seadmetega varustada, kuid olulisemad kohad on nende- ga kaetud. Kuivõrd võiks info olla ainult digitaalne, nii et raskeid poisid, kette ja ankruid ei oleks vaja merre vedada? Kahtlemata on nende tähtsus langenud, kuid sõltumata kaasaeg- setest satelliit- ja navigatsioonisüsteemidest on navigatsiooni- märgid ka tänapäeval vajalikud. Praegusel ajal kerkivad aina rohkem üles probleemid nende süsteemide haavatavusest, nagu näiteks signaali segamine ja vale asukoha näitamine vastuvõtja seadmes, mille tõttu on navigatsioonimärgid endiselt asendamatud. Digitaalse info puhul tuleb tagada, et info liiguks pidevalt ja võima- likult väikese viivitusega. Selleks, et navigeerimine võimalikult hästi toimiks, ongi kasutusel ka tuletornid, tulepaagid, maamärgid ja kiri- kud, kuna need on visuaalselt tuvastatavad objektid. Aeg on samas paratamatult läinud edasi. Kui räägime kaugemast ajast, siis tehti rannikust pilte ja kui pildil midagi oluliselt muutus, siis saadeti see kõigile, kellel oli . Ühesõnaga – käis üks pi- lootsiraamat
Navigatsioonimärke ja nende kette ning kinnituskohti kontrollime kahe kuni kolme aasta tagant.
Eesti oli Sloveenia järel teine riik maailmas, kus kõik navigatsiooni- märkide laternad viidi hõõglampidelt üle LED-tehnoloogiale, mis- tõttu võivad märgid vees olla kuni viis aastat. Nii et elektrit saavad poid meres patareidelt, mitte päikeselt või tuulelt? Aastaid oleme otsinud poidele paremat ja rohelisemat lahendust, kuid kahjuks seda veel ei ole. Poidel on üks või kaks patareid sõltuvalt tule tihedusest. Ühes poipatareis võib olla 300–400 taskulambi- patareid, mida vahetame viie aasta tagant. Päikesepaneele oleme kasutanud maamärkide puhul lisaenergia saamiseks. Näiteks Pärnus on muuli lähedal päikese ja tuuleenergiat kasutavad maa- märgid.
1992.–1993. aastal hakka- sime arendama kaugseiret, et ennetada rikkeid. Eesti oli aastal 2002 esimene riik maailmas, kus kõik tuletornid- tulepaagid ja tulega poid pandi kaugseiresse.
10
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook