MAA
bensiini kraan. Katsuda, kas auto on vabal käigul. Vaa-data, kas süütus hiline (muidu võib tagasi lüüa, kätt või käivitajat vigastades). Sääda gaasi kang kogemuste põhjal teatud sobivale kohale. Sisselülitada süüde. Sääda käimalaske kohale õhu korrektor (abitrossel), segurikastaja ehk dekompresser, kui need autol ole- mas. Tõmmata vändast (alt ülesse, sõrmed ühel pool) või litsuda käivitaja nupule. Sääda tööasendisse korrektor ja süüde. Vaadata, kas õlipump töötab (monomeeter tõuseb).“ Ent see polnud kõik. Veel tuli kontrollida rooli ja pidurite korrasolekut, veetaset radiaatoris, pumbata kummid täis, lisada õli ja kontrollida selle taset karteris, valada paaki bensiini, panna autosse tööriistad ja tagavaraosad, vaadata üle signaal ja valgustus, võtta kaasa doku- mendid ning vaadelda või kuulata töötavat autot tähelepanelikult veendumaks, et kõik toimib normikohaselt. Sõitmisel seisis autojuht silmitsi uute muredega: juhtimine nõudis osavust, vastupidavust ja ka jõudu. Kõikvõimalikud rikked, kummi- purunemised ja muud häired olid tavalised. Asjata ei öeldud, et auto- sõit teeb käed tugevaks. Lahtises autos tuli alati arvestada ilmaolu- dega. Läbikülmumine kuulus autojuhi elu juurde. Talvel ei olnud au- toga üldse mõtet sõita. Autohuvist purilennuni Autojuhtimise raskustega ei tahtnud silmitsi seista paljud mehedki. Seepärast pidasid taksonduses vastu vaid kõige vintskemad ja kindlameelsemad naised. Teisalt oli ka sport-girl ‘ide seas neid, keda huvitas auto tehniline pool pea samavõrd kui sõit. 1927. aasta Rahvaleht kirjutab Irene Kannist: „Kui juhtub, et masinas on mingi rike, võib energilist preilit näha auto alla pugenuna, nii et välja paistavad ainult jalad. Või jälle on vaja pea pista mootori sisemusse, et oma silmaga näha, mis seal lahti on. Kuni viga on leitud ja kõrval- datud, on neiu määrdunud kui korstnapühkija... Kuid selle eest muutub auto iga päevaga tuttavamaks ja omasemaks.“ Tehnikahuviga oli õnnistatud ka Võru ainuke naistaksojuht Adele Heuer, kes tõdes: „Ja kuigi autojuhtimine ei ole kerge: nõuab esi- joones palju tehnilist soont, kiiret otsustusvõimet ja silmapilkset teotsemist, võin ütelda, et omandasin autokunsti saladused kiiresti. Olin alles paar nädalat töötanud, kui autotöökojas tegin remonti kahel autol. Paljud meesõpilased, kes minuga ühes õppinud kursus- tel, sellega toime ei saanud. Aga minul oli huvi.“ Osa naistest soovis lisaks autojuhikarjäärile arendada end ka teistes valdkondades. Igavesti jäi tehnikaajalukku tallinlanna Pauline Kurisoo, kellest sai pärast taksojuhikarjääri trammikonduktor ja 1940. aastal esimene naistrammijuht Eestis. Magda Vitismanni kohta on teada, et ta pürgis maa pealt kaugemalegi, soovides saada lenduriks. Üksvahe proovis Vitismann koos abikaasa ja mõttekaas- lastega isegi lennukit ehitada. Ehkki lendurit naisest ei saanud, õnnestus tal hiljem Ameerikas tänu lennuklubile lennata abikaasa kõrval nii palju kui kulus. Adele Heuerit paelus peale taksosõidu tõsiselt purilend. Ainsa naisõpilasena osales ta 1936. aasta purilennukursustel, kuid lõpetada tal siiski ei õnnestunud. Kõiki neid naisi ühendab asjaolu, et auto avas neile võimaluse liikuda veel kõrgema eesmärgi suunas. Autoõnnetused Autojuhti ei ähvardanud mitte ainult rikked, vaid ka õnnetusoht. Pole võimalik täpselt tuvastada, millal toimus esimene liiklusõnnetus
August Roosilehe (1887–1941) akvarell „Kaksikportree"
naisjuhi osalusel, kuid see võis suure tõenäosega juhtuda 1925. aasta veebruaris Viljandis. Sakala kirjutab: „Suure hooga kihutas waksali poolt linna sihis „Ford”, mida juhtis ameerikalik naine. Autojuht oli „ohjad“ käest naisele annud ning mõnutses tema kõrwal. Mõnusa meeleolu katkestas kurb sündmus. „Ford“ ei kuulanud õrnemast-soost „sohwri“ käsku ja tormas kõigest jõust wastu puud. Puu ei annud järele ja kangekaelne „Ford“ pidi werise pääga taganema. Esimene telg ja mootoriwärk oli segi löödud ning edasiliikumisest ei olnud enam juttugi. Teisi kannatajaid pääle kangekaelse auto ei olnud, — naisautojuht ja tema mees jäid katastroofis terweks. Warsti oli õnnetusekoht uudishimulistest ümberpiiratud, kelle hulka ilmus ka purustatud „Fordi“ pärisomanik, kes autojuhti noomima hakkas, et see tüüri naise kätte andis, ning teatas, et ta lõhutud autot enam wastu ei wõta, — pangu autojuht ta nüüd kuhu tahab.“ Niisiis oli tegu palgalise autojuhiga, kes andis teise inimese sõiduki ilmselt juhtimisõiguseta daami roolida. Peale juhiloa oli liikluses hakkamasaamiseks vaja kogemust. Kui saarlanna Kata Toom asus pärast juhiloa saamist sõitu harjutama, juhtus 1929. aasta Meie Maa andmeil järgmine lugu: „Sõites Eesti gümnaasiumi esiselt põiktänavalt Kohtu tänavasse lasi proua vist waljema „auruga“ kui waja, wõi oli see mõni muu põhjus, kuid selle asemel, et teha mõnus pöörang ja sõita Kohtu tänawat mööda edasi, jooksis auto põiki üle tänawa wastu O. K. maja seina,
122
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook