ÕHK
üleeuroopaline kontaktide võrgustik, haarasin siinses lennuametis töötanud tuttava vihjest kinni ja kandideerisin. Edasine on ajalugu, nagu öeldakse. Eestiga pole kontakt kadunud, suviti puhkan alati kodumaal ja vanade kolleegidega on kontakt täiesti olemas. Olen alati hea meelega jaganud siinset kogemust ja eriti tore, kui Eesti kol- leegid saavad ka oma kogemusi jagada.“ Tahad uut (suurt) kogemust, saa ise hakkama! „Pärast Lennukolledži lõpetamist 2000. aastal läksin otse lennu- ametisse tööle, olin seal päris pikalt, vahepeal töötasin natuke päris lennunduses ka ohutusjuhina, aga kui Avies tegevuse lõpetas, mõtlesin, mida edasi teha,“ alustab Katrin Klimson oma lugu. „Tund- sin, et Eesti lennundus on väike liivakast ja kui olen oma karjääri sidu- nud lennundusega, tuleb vaadata Eestist välja, et näha päris lennun- dust ja mida see endast kujutab.“ Ühendkuningriigi lennuametis oli parasjagu üks Katrinile sobiv vakants olemas, kuhu kandideerida. Ta kutsutigi Gatwicki lennu- jaama kõrval paiknevasse peamajja tööintervjuule ja osutus valituks. „Jah, sobid, öeldi. Kaks kuud hiljem olin Inglismaal ja hakkasin otsima kohta, kuhu jalg maha panna. Paljud on tulnud siia nii, et ei tea täpselt, mida tegema hakkavad, aga minul oli selge valik: kui saan selle töö- koha, tulen; kui ei, siis ei, õnne katsuma ei hakka.“ Tänavu novembris täitus Katrinil Ühendkuningriigi lennuametis kuus aastat töötamist, ta on liikunud uuele ametikohale ja sihib… kosmost. Esialgu seadis Katrin ennast sisse, tema kaks last lendasid Inglis- maale mõni kuu hiljem. Crawley, mis asub Londoni kesklinnast umbes 45 kilomeetri kaugusel, on tänu siinsamas asuvale Gatwicki lennujaamale sisuliselt sajatuhandepealine satelliitlinn, kus tehakse tööd, šopatakse ja magatakse, kultuurselt meelt lahutama sõide- takse reeglina mujale. Londoniga on tihe ühistranspordiühendus mõlemat pidi, sest Gatwick on tähtsuselt teine lennujaam. See on üks põhjusi, miks suur osa linna elanikest on moel või teisel lennundus- sektoriga seotud. Katrin elab oma perega Crawley rohelisemas piir- konnas, tal on oma aed ja ta on selle üle õnnelik. „Elukoht ja kõik muu vajalik tuli kolides omal leida, lennuamet orga- niseeris töökohaga seotu ja see osa sai kiiresti korraldatud, ülejäänud bürokraatiaga pidin ise hakkama saama. Tööl oldi nii palju paindlikud, et lubati mul võimalikke elukohti vaatamas käia tööajast. Õnneks sain ruttu sobiva leitud. Suurbritannias on küllalt suur eestlaste kogu- kond ja näiteks Facebooki gruppidest sai häid nõuandeid, kuidas võõras riigis vajalikke asju lahendada,“ meenutab Katrin. Lapsed, üks koolieelik ja teine teise klassi juntsu, ootasid pikisilmi, millal emale järgi minna saavad. Kohale jõudes tuli mõlemal kooli minna. Eesti ja inglise koolisüsteemid on erinevad ja Katrini sõnul on Inglismaal kindlasti lastel koolis vähem pinget, sest algklassides ei panda hindeid ja klassides on abiõpetajad, kes aitavad järele lapsi, kes näiteks inglise keelest aru ei saa: „Siinne koolisüsteem on hästi toetav, näiteks tütar ei osanud tulles sõnagi inglise keelt, aga juba kolme kuu pärast suhtles vabalt teiste lastega ja sotsialiseerus. Eks see on ka inimtüübis kinni, aga sõbralik ja toetav pingevaba keskkond loeb väga palju sisseelamisel,“ kinnitab eestlanna. Katrin imetleb siiani laste kohanemisvõimet, tal endal võttis harjumi- ne rohkem aega, kuid seltsiv ja aktiivne naine sai omainimeseks ja laulab ka Londoni Eesti segakooris. 2019. aastal õnnestus välis- eestlaste kooril osaleda isegi üldlaulupeol, mis oli vapustav koge- mus. „Ime küll, kooris ei olegi meil ainult eestlased, on ka britte, kes
Kaks kuud hiljem olin Inglismaal ja hakkasin otsima kohta, kuhu jalg maha panna. Paljud on tulnud siia nii, et ei tea täpselt, mida tegema hakkavad, aga minul oli selge valik: kui saan selle töökoha, tulen; kui ei, siis ei, õnne katsuma ei hakka.
laulavad eesti keeles. Nende jaoks on see teistmoodi, natuke eksoo- tiline ja meeldiv kogemus. Ja tänu eestistunud kohalikele levib sõna väikeriigist, mis ei olegi „üks Ida-Euroopa kõik“, vaid väljapaistvalt edasijõudnud näiteks IT-vallas. Eestlaste kultuuriselts korraldab traditsioonilisi jaanipidusid vabas õhus linnast väljas, üritusi Londoni Eesti Majas ja nii mõndagi veel, mis on väga tänuväärne. Meil on siin palju noori, kes on Inglismaal õppimas ja nii tore on neid Eesti Majas näha.“ Ehkki töökaaslastega saab Katrin hästi läbi, pole tal tekkinud suurt kohalikku sõpruskonda. „Britid armastavad privaatsust ja ma olen vist ise ka selles etapis oma elus, et ega ei viitsi väljas pidutsemas käia. Tunnetan ka seda, et suhtlemine ei ole sama mis Eestis, eks ikka kultuurilised erinevused on. Koroona pani tagasihoidlikud ingla- sed veel suuremat distantsi hoidma, nad on väga seadusekuulekad ja kui oli lockdown , siis täideti reegleid. Ja isegi nüüd, kus maskikandmine pole kohustuslik, hoitakse viisakat vahemaad ega kiputa häid tuttavaid embama nagu varem. Eks mõnikord tuleb isoleerituse tunne ka peale, kui saan aru, et pole päris oma inimesi. Eesti Majas käimine annab vajalikku seltsi, ehkki tean, et on eestlasi, kes ei tahagi siin elades oma juuri rõhutada. Minu jaoks on see hea võimalus kokku saada ja eesti keeles rääkida ning omakorda julgustada neid, kes on küll eestlased, aga kelle kodune keel on inglise keel ja ainus võimalus emakeele kõla kuulda ongi Eesti Majas. Oma „akud“ laeb Katrin suviti Eestis olles täis: kuna tööandja lubab paar nädalat töötada ka mujal riigis, töötab ta suviti kodumaal, ja ühtlasi ka puhkab siin. „Mul on suurepärased vanemad ja alati koht, kus vabalt olla. Lapsed alati naudivad Eesti suve. Paraku on kooli- vaheaega ainult augustikuu jagu“. Varem veetis naine lastega koos ka jõulud Sõmerul vanematekodus, tänavu on ta otsustanud teha midagi teisiti. „Tütar lendab Eestisse, pojaga läheme Šotimaale seiklema. Seekord siis nii.“ Selleks, et mõista, peab ise kogema ÜK lennuameti Gatwicki peamajas hübriidtöötab umbes 500 ini- mest, harukontorites veel teine samapalju. Meeskond koosneb suures osas brittidest, aga leidub ka spetsialiste Leedust ja Lätistki.
142
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook