VESI
Fotod: Mairold Vaik
Foto loo autori kirjutatud kirjast, mis on ka reisi jooksul kirjutatud päeviku esimene sissekanne. Vahel läks mõte uitama ja lisandusid mõned kritseldused.
Väljavõte loo autori praktikaaruandest, mõned vead on sees, aga kes seda siis väga kontrollis.
Väljavõte loo autori praktikaaruande peatükist, mis tutvustab laevatulesid. Üheksakümnendatel tuli kõik käsitsi kirjutada ja joonistada, ei olnud arvuteid
ega ka koopiamasinaid laevas, mobiiltelefone polnud samuti.
veel nii kaugele pole läinud, aga sees kripeldas midagi. Õhtusöögiks oli keedetud kartul ja soolane kala, see võttis enesetunde paremaks. Söögiisu veel on. Aga rahvast oli söögisaalis vähe. Meie kajutiseltskond otsustas hoopis tekile tormi trotsima minna. Kolasime mööda laeva ringi. Käisime kõikides seni teadmata kohta- des ära ( , mis oli meeletult suur – kolmekorruselise ma- masinaruum ja suurune, , ahtri igasugused „katakombid“). Leidsime rumpliruum ka tee läbi konservitsehhi vööriehitisse. Seni käisime vaid ahtrist „õuest“ läbi. Tsehhi äravoolukohtadest pritsis vett sisse ja voolas siis tagasi.
Tööd tegime tublisti. Tänasest on meil vahikord, siis tuleb õppe- grupp. Saab puhata kuus päeva. Tuppa oleme trenni jaoks toonud kaks . Ühel päeval päevitasime. See juhtus 31. mail kell 13.50, seeklit kui me Klaipedast väljusime. Film pole fotoaparaadis ikka veel täis saanud … Kardan, et lasen juba vanu kaadreid üle :). Ülar Põld kirjutas samast päevast: Võiks öelda, et see rooste, mis seal laeval sai maha taotud, talletus me kogemustesse roostevabalt ja see papist silt, mis Greenwichil kõrgustesse lendas, vist näitas, et tegu pole papist poistega. 8. juuni 1996, laupäev Kell 23.00 Oleme Atlandil. Laine on võimas. Kuskil 6–7 meetrit kõrge, nii tüüri- mehed ütlesid. Aru küll saada ei ole, kuidas seda võtta. Küllap petab ära, merel kõik asjad tunduvad väiksemad kui tegelikult. Tuul pidi olema 7–8 palli. Kogenud meremehed ütlevad, et see on veel väike torm. Tõeline maru pidi 10–12 palli juures olema. Ma ise ei taha ka uskuda, et praegust tormiks nimetada saab. Vähemalt meie suure laeva jaoks mitte. Natuke kõigutab. Peale lõunat, kui algas umb- määrane õõtsumine ja laeva liikumist enam ette ei saanud aimata, vaat siis hakkas natuke sees tunda andma. Enesetunne ei olnud kõige parem. Laeva vööriehituses käime Gardeni loenguid kuula- mas. Seal kõigutas palju rohkem. Mõned käisid „kalu toitmas“. Mul
püüdsime tuule ja lainetuse kiuste jalul püsida. Pahinal ajas Vööris merevett üles. ankruklüüsidest
Sellest oli veel vähe. Adrenaliininäljas läksime ka ahtri tekiehituse kõige ülemisele . Pilt oli muljetavaldav. Sealt nägime, kuidas tekile Fryderyk Chopin ookeani trotsis, kogu laev oli silme all ja õõtsumine näha. Tuul oli nii tugev, et oli tunne, et kui jalad hüppega tekilt „eemaldada“, siis viib üle reelingu. Iga laeva vööri langemise ajal, mis näis nii lõputu ja põhjatu, me hõiskasime ei tea millest.
Tugeva löögiga lõid lained mõlemal pool vööri kahte lehte ja piisa- meri rullus üle laevateki. Kui võtsime laeva „taustsüsteemiks“, et
30
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook