MAA
Suurim kordaminek on töö, mis tegelikult riiulile lükati Kui uurida Metsvahilt, millise tööga ta kõige enam rahul on, siis on vastus kaunis kummaline. „Suurimaks kordaminekuks pean tööd, mis külmutati ja pandi riiulile. See oli „Teemaplaneering. Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed“. Seal oli ideid, mida enam sealsel kujul enam realiseerida pole võimalik, aga on praegugi aktuaalsed – olgu see Ülemiste reisiterminal või trammiteede võrk. Samas on linn sellest tööst mõne detaili puhul ka veidi malli võtnud. Ka ise sain sellest tuge, kui osalesin Euroopa Liidu linnatranspordi kestlikkus- ja keskkonnaprojektides CIVITAS SMILE ja MIMOSA ning koostasin standardit EVS 843:2016 „Linna- tänavad“.“ Selliseid ulatuslikke projekte tehes ei suuda paratamatult kõiki arengusuundu- musi ette näha. „Üks selline nähtus on kergliikur, mille puhul ei tohiks mõelda, et see jääbki selliseks, nagu me seda praegu näeme. Seega on muutuste tajumisel arenguruumi küllaga.“ Aadu elutööpreemia pälvinud ekspert leiab, et üldiselt on liiklusvaldkonna ja teedevõrgu areng alati seotud teatud valikutega, kus ei saa üle ega ümber poliitikast. „Ja ega poliitikutegi elu kerge pole, sest kõik valdkonnad peavad ennast kõige olulisemaks. Otsustajate silmaring ja tulevikutunnetus ei ole aga kahjuks alati piisavalt avar ning seepärast on tehtud meie vaatevinklist nii paremaid kui ka halvemaid otsuseid,“ nendib Metsvahi. Tema arvates mahajäämus kahjuks süveneb. See väljendub kõige ilmekamalt selles, et viimase kümne aasta jooksul pole suudetud üldist liiklusohutust parandada sel moel, nagu seati sihiks liiklusohutusprogrammis. Nii praeguse kui ka varasema programmi koostamisel on Tiit Metsvahi ise kaasa löönud. Võrreldes muu Euroopaga ei ole Eesti kaugemale jõudnud, aga see, et ka Euroopa tervikuna pole oma eesmärkidega hakkama saanud, ei tohiks kindlasti lohutust pakkuda. Spontaansus aitab vältida tööstressi tekkimist Kui küsida elutööpreemia laureaadilt, kas aastakümnetepikkuse töö vältel on olnud ka stressiperioode, ei oska ta vastata. „Ma ei tea, mis see stress on. Arvan, et ma pole seda tundnud. Tõsi, ka mind on mõni asi vahel vihastanud ja olen mõtlematult ka inimestele halvasti öelnud, ent võib-olla on just spontaansus stressi teket vältinud,“ mõtiskleb Metsvahi. Vabal ajal armastab ta purjetada. „Eks aastatega on hobid veidike muutunud. Olin 12aastane, kui hakkasin tegelema purjetamisega ja veidi hiljem ka jääpurjetamisega. Kui keskkooli ajal polnud väga suur probleem talvel kuu aega treeninglaagri tõttu koolist puududa, siis üliõpilasena ma oma elu enam niimoodi korraldada ei osanud ja nii sai jääpurjetamisega lõpp tehtud. Natuke on jäänud kripeldama, et veidi hiljem Eestisse jõudnud DN klassi jääpurjekaga ei saanudki jääle,“ räägib Metsvahi. Purjetamine jäi tema ellu väga pikaks ajaks, ehkki hüplikult. „Olen saanud purjetada nii Läänemerel kui ka Kariibil ja Vahemerel. Kuigi neil reisidel tuli ette ka keerulisi ja raskeid olukordi, siis pigem on põhjust neist rõõmu tunda, nagu ka võimalusest, mis mul on viimased 30 aastat olnud – minna suvalisel hetkel mere äärde jalutama ja soojemal ajal ka suplema!“ Metsvahi jaoks on elus tähtis veel üks asi, mida võiks ka hobiks nimetada – see on saun. „Lapsepõlvekodus oli meil tavalisest suurem vann ja sauna kui sellise olemasolust polnud aimugi. Esimest kokkupuudet kommunaalsaunaga saatsid pigem negatiivsed emotsioonid, aga vahetult pärast ülikooli lõpetamist tekkis meil punt, kellega käisime aastakümnete jooksul regulaarselt saunades, mida Tallinna ümbrusse ja linnamajade keldritesse oli selleks ajaks siginenud arvu- kalt.“
Foto: Karli Saul
58
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook