MAA
Autosahad, traktorsahad, höövelsahad 1930. aastate majanduskriisi ajal uute sahkade hankimine seiskus, kuid alates 1936. aastast hakati teedekapitali arvel taas suuremal hulgal lumesahku ja -väravaid soetama. 1940. aasta alguse seisuga oli üle Eesti maavalitsuste käsutuses juba üle 40 lumesaha, mis jagunesid selle järgi, kas need kinnitati teehöövlile, traktorile või veoautole. Kõige tugevamaks hinnati höövelsahku, kiireimaks aga autosahku. Maanteede Talituse uurin- gute tulemusel leiti, et autosahk on Eesti oludes kõige sobivam lumetõrjevahend, mis suudab 20–30kilomeetrise tunnikiiruse juures paisata lume piisavalt kaugele maantee äärde. 1940. aasta talvel planeeriti tegevusse rakendada veel kümme sahka. Lumepaiskur Maavalitsuste töökodades tehti 1930. aastatel katsetusi, et konst- rueerida oludele sobivaima lahendusega lumesahad. Häid tulemusi saavutati 1930. aastate lõpul Harju maavalitsuses, kus masinapargi juhi Boris Upine (1906–1991) eestvõttel ja juhtimisel valmis veo- autole kinnitatav rootor-lumesahk ehk lumepaiskur, mis heitis kokkuroogitud lume mootori abil käivitatava seadme abil maanteelt eemale. 1939. aasta jaanuaris teavitas Päevaleht, et Harju maavalit- suses „on asutud pöörleva lumesaha monteerimisele, et hoida Harjumaa teed talvel lumest vabad. Pöörlev lumesahk on ehitatud Harju maavalitsuse töökojas ja nagu senised katsed näitavad, võib loota, et pöörleva lumesaha näol saab maavalitsus nüüd tõhusa vahendi teede lumest lahtihoidmiseks talvel. Pöörleva lumesaha paremus senistega võrreldes seisab selles, et kuna tavalised lume- sahad paigutasid lume sõidutee pinnalt vaid tee-veerele, siis kõrvaldab pöörlev lumesahk nüüd lume sõidutee pinnalt täielikult ning paiskab lume 10–20 meetri kaugusele sõiduteest. Sellega hoitakse omakorda ära lumevallide tekkimine ja edaspidine sõidu- teede ummistus tuiskude puhul. Eelpool mainitud töövahendeid maanteede lahtihoidmiseks lumest on seni edukalt kasutatud Lääne-Euroopas, kuid nende soetamine meie oludes on seni osutu- nud liialt kalliks.“ 1956. aastal tutvustati Tallinna Teede ja Sildade Trustis Boris Upine loodud uut lumesahka, mis oli 1930. aastatel alustatud projekti edasiarendus. Seadeldis koosnes kahehõlmalisest sahast ja kahest rootorist, mis paiskasid pööreldes lund 25 meetri kaugusele. Agregaadi juhtimine oli hüdrauliline ja seda käitas roomiktraktor. Lumesaha mudelit demonstreeriti spetsialistide komisjoni ees, kes andis sellele hea hinnangu. Teada on, et otsustati ehitada proovi- eksemplar, aga seeriatootmisest andmeid ei ole. Jääpurustaja 1957. aasta kevadel katsetati Tallinnas järgmist Upine konstrueeri- tud leiutist, mille eesmärk oli puhastada linna tänavad ja lennuväljad jääkattest. See jääpurustaja katseeksemplar liikus roomiktraktori S-80 järel haakes, jõuülekanne toimus traktori jõuseadmelt. Jääd purustasid 12 labidakujulist kangi, mis pandi liikuma ekstsentrikvõlli abil. Masinat sai kasutada vajaduse korral ka tänavate asfaltkatte purustamiseks – siis asendati labidakujulised purustajad 24 kangi- kujulisega. Masina liikumiskiirus oli üle 2 km/h, töötee laius 2,5 m ja arvestuste kohaselt suutis see ühe tööpäeva jooksul teha 4500– 5000 töölise töö. Purustatud jää toimetati kõrvale transportööri abil. Seadme rakendamine võimaldanuks arvutuste kohaselt jääd purus- tada 65 korda odavamalt kui käsitööna.
Harju maavalitsuse töökojas veoautole Reo Speedwagon monteeritud rootor-lumesahk 1936. aastal.
Caterpillari teehöövli katsetamine lumesahaga 1930. aastate lõpul.
82
TEEJUHT / NR 4
Powered by FlippingBook