VESI
Järgmisel hommikul kell 6 hakkasime ankrut hiivama. Tavaliselt on troopikas varahommikuti ja õhtuti pärast päikeseloojangut tuule- vaikus. Pärastlõunabriis võib tõusta tihti 6–7–8 pallini. Manööverdasime kuidagi ankrusseisvate laevade vahelt vaba- masse vette ja läksime ettevaatlikult laugjat paremat kaart joonistades meile määratud kai poole. Lasime parema ankru vette rippu, et see laeva pidurdamiseks kiiresti põhja lasta, kui vöör enam- vähem paika hakkab jõudma. Kui ankur põhjas, lastakse umbes seekel ketti järele ja pannakse ketipidur peale. Ankur hakkab laeva edasiliikumist pidurdama ja teeb ka pööret tõhusamaks. Kui vööri jääb ruumi liiaga, võib ankruketti hiljemmõõdukalt järele lasta. Igaks juhuks sidusime pukseri Rumb vööriga meie parema parda sillaukse kohale, et meie antud tagasikäigu korral Rumb oma masinaga edasikäigul töötaks ja BZi ahtri paremale kaldumist tagasiliikumisel takistaks. Hulluks läheb lugu siis, kui sildumise ajal hakkavad „mustad jõud“ laeva kaiga risti pöörama. Paari tunniga saime laeva ja trepi paika. Esimene mees, kes pardale jõudis, kohmas tere asemel: „Alles oli siin laev madalal kinni, nüüd pandi uus“. Välgunool käis kerest läbi ja jäi põlvede kanti pidama. Kaardid olid läbi uuritud?Tõusuvesi kohal? Tegime käsiloodiga sügavuse mõõtmised ümber laeva iga kümne meetri tagant ja tõepoolest, mõõnavee ajal oleks teise lastiruumi all vasakus pardas 20–30 cm meresügavusest puudu tulnud. Seda lõiku loodisime põhjalikumalt. Madala koha laius oli 3–4 meetrit. Paremas pardas oli vett piisavalt. Tegime kütuse ümberpumpa- misega kolmekraadise kreeni paremasse pardasse. See kergitas meie vasakut parrast ligi 0,6 m. Mõõna ajal tegime kaipoolses pardas uue sügavusemõõtmise ja rahunesime. Laev jäi ujuvile.
Külmveolaeva tavaline merepäev. Paremas pardas on Superatlantiku, vasakus Pulkovskiy Meridiaan-tüüpi püügilaev. Pilt on tehtud ahtriotsal kütust võtva laeva pardalt. Kütusevoolik on alumine. Laevade vahel, kummaski pardas on kaks neljameetrise läbimõõduga kolmetonnist ujuvvendrite kimpu, et laevakered viga ei saaks.
Tunnike pärast sildumist lossisime juba vasakust pardast kaile koloniaalkaupu, paremast pardast remondilaevadele varustust.
Paar tundi hiljem tuli laeva grupikaaslane Kaliningradi õpingute päevilt Vitali Taruškin. Mehel oli õnnestunud tööd saada NSVLi kalandusministeeriumi esindaja asetäitjana Luandas. Elas perega kaldal, portugallaste mahajäetud villas, sai palka välisvaluutas. Mees tuli murega: meie esimene abi Vladimir Tšubukov oli vahepeal jõudnud keelduda pardale laskmast nõukogude kindralit, kes soovinud kapteni jutule tulla. Tšubukov öelnud kindralile, et kaptenil oli keeruline sildumine ja ta peab puhkama. Kindral oli kaitsevärvi lühikestes pükstes, lühikeste varrukatega rohekas särgis ja ilma paguniteta. Tšubukov oli neljakümnendates kulturist, kes oli pikalt Kaliningradi oblasti Baltiiskis üleajateenija leiba söönud. Omavahe- lises vestluses sain aru, et ta ohvitsere loomu poolest ei seedinud. Laevas tegeles Tšubukov enamuse ajast oma pommidega, millest paaditekil tuli mööda loovida. Imestas, miksmina seal nii vähe käin? Leppisime Taruškiniga kokku, et kutsume kaks kindralit ja dessant- laeva komandöri lepituseks meie pardale sauna ja õhtusöögile. Mehed tulidki, puhas pesu ja paar meest igaühel kaasas. Süüa-juua ja ruumi oli. Minu kajutis oli 28ruutmeetrine koosolekuteruum ja sama suur kabinet. Istusime kella neljani. Tahtsin ka komissari kutsuda, et nad ära lepiksid, aga solvunud kindral ei soovinud. Dessantlaeva komandör oli üllatunud, kuidas kalamehed elavad. Mees oli silmanähtavalt pettunud oma laeva elutingimustes. Aasta hiljemühele tema kolleegile joogivett andes sain teada, et hommikul anti igalemadrusele pool klaasi magedat vett hammaste
22
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook