MAA
Juhtnöörid teede korrashoiuks loeti eesti ja saksa keeles kirikukantslist rahvale ette. On olnud ka aegu, kui tee- tähiste, sillapostide kõrvaldamise või rikkumise eest karistati süüdlast kas surma, käe otsast raiumise või raske ihunuhtlusega. Talupoegade teeorjus kestis kolm sajandit. Munakivitee Kivi kasutati linnades tänavate sillutamiseks Eestis juba keskajal, ent uue hoo sai kivitee ehitamine sisse 20. sa- jandi alguses. Siis ilmusid autod ja tee oli tarvis muuta tolmuvabaks. Munakiviteega polnud sügisel ja kevadel karta, et vankrid põhjatutessemülgastesse kinni jäävad. Ameerikas ehitati samal ajal tsementbetoonteid ja nafta kasutuselevõtmisega tekkisid järjest uuemad teekatte- materjalid. Eesti jaoks olid sellised teekatted kallid, riik oli vaene ja ka autosid oli vähe, seepärast ei olnud nende ehitamine otstarbekas. Nii ehitati 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses hoopis senisest rohkem muna- kiviteid. Mustkate Kui teine maailmasõda 1945. aastal lõppes, tuli purusta- tud sildade asemele ehitada uued ja muuta teed jälle sõidetavaks. Maanteid hakati sillutama mustkattega. See oli uudne sile ja tolmuta teekate, mis meenutas asfalti, kuid ei olnud nii tugev. Selliseid tolmuvabasid teid ehitati 1950.–1970. aastatel. Mustkattega teede äärde hakati püstitama puhkealasid, kus pidid olema paviljon, lillepeenar ja kindlasti betoonist skulptuur. Neid skulptuure oli palju: kohata võis kolme karu ja põtra, kaevurit või pioneeri. Asfaltbetoon 1950. aastate lõpus hakkas Eesti maanteedel liiklus- sagedus suurenema, ka autod muutusid suuremaks ja raskemaks. Oli vaja mõelda selliste teede ehitamisele, mis peaksid kasvavale koormusele vastu ning oleksid varasematest märksa sirgemad ja laiemad. Selleks asendati seni kasutatud teekattematerjal uuega – asfalt- betooniga. Asfaltbetoonist teede ehitamisega tehti algust 1957. aastal, kui Rakvere lähedal Pahnimäel val- mis Eesti esimene asfaltbetoonitehas. Sillaehitus Meie esivanemad hakkasid teid ehitama alles 9000 aas- tat pärast Eestimaa asustamist. Sillaehitusega polnud lugu sugugi parem. Seda kunsti õpiti arvatavasti 13. sa- jandil siia tulnud ristirüütlitelt, kuid oskused jäid millegi- pärast pikemaks ajaks unarusse. Teadaolevalt ehitati esimesed suured ja ajalukku läinud sillad alles 18. sa- jandi lõpul ja 19. sajandi alguses. Selle aja kaks kõige tuntumat ja ilusamat silda on Tartu Kivisild ja Narva puit- sild. Mõlemad hävisid teisemaailmasõja ajal. Rohkem võis sildu kohata Põhja- ja Lääne-Eestis. Pae- kallastega jõed on seal kitsamad ja silla ehitamine selle tõttu lihtsam. Lõunapoolseid soiste kallastega jõgesid ületati peamiselt parvedega ja sillaehitus algas seal alles 20. sajandil.
Masinate tulekuga muutus lumekoristus palju tõhusamaks.
Nii tehti asfalttöid 1920.–1930. aastatel.
²¹
1915. aastal ehitatud Kuivastu–Võiküla kivitee Muhu saarel.
92
TEEJUHT / NR 1
Powered by FlippingBook