VESI
AJALUGU
Foto: Karl Akel, Eesti Ajaloomuuseum
Tallinna linnale kuulunud Kalasadam oli teise maailmasõjani Eesti suurim kalasadam, kus turustati kümnendik Eesti merekalasaagist. Siia tõid oma saagi Naissaare, Prangli, Aksi, Paljassaare ja Viimsi kalurid. Kalasadam pärast rekonstrueerimist 1925.
Kalasadamate ehitamine Reet Naber , ajaloolane Kalapüük on Eesti elanikele olnud oluliseks elatusallikaks veel enne maaharimise algust, kui kala leivakõrvaseks taandus. Ajapikku kujunesid välja kalarannad, mida tihti nimetati ka sadamaks.
Raske algus esti Vabariigi algusajal kalamajanduse spetsialiste ei olnud. E Venemaa valitsus oli tegelenud vaid sõjalaevastikule vajalike sadamatega. Esimese Toitlusministeeriumi korralduse kala- püügi ja -müügi kohta koostasid 1918. a novembris sisevete kalan- duse ja kalakasvatusega tegelenud Max von zur Mühlen ja Jaan Kodres . Kogu Eesti mereasjanduse edendamine võeti 1917. aastal Johan Pitka eestvõttel asutatud Laevasõidu ja Merekaubanduse Edenda- mise Seltsi Laevandus tegevuskavva. Kalandusküsimustega hakkas tegelema 1920. aastal Eestisse naasnud mitmekülgsete teadmiste
ja kogemustega Ernst Constantin Webermann (1885–1940). Tema sõnastas kalanduse arendamise põhieesmärgid ning nende saavu- tamise meetmed ning hakkas energiliselt tegutsema. Ainsa pers- pektiivse suunana nägi ta avamerepüügi arendamist. See eeldas mootorpurjepaatide kasutusele võtmist ja nende efektiivseks kasu- tamiseks kalasadamate võrgustiku välja ehitamist. Varjusadamad ja sillad suuremate paatide jaoks tollal praktiliselt puudusid. Ta rõhutas ka seda, et kuna randadesse sadamate ehitamine on keeruline ja kallis, oleks see võimalik vaid ühistutesse liitumisel ja valitsuse abiga. Linnade toitlusolud paraneksid, kui seal oleksid head kala- sadamad, kuhu tooksid oma saagi elukutselised kalurid. Ehk
30
TEEJUHT / NR 18
Powered by FlippingBook